Aias vaikne kõik, puus ei kahise, 
loodus virgub taas koidu eel. 
mulle õhtud need moskva lähistel 
jäävad kallimaks kõikidest. 
veereb jõe voog eemal raugena, 
helgib hõbekuu sinkjal veel. 
kõlab, vaibub laul kuskil kaugemal 
nendel vaiksetel õhtutel. 
kullake, miks pead mornilt painutad, 
milleks pilku peidad mu eest? 
raske kõnelda, raske vaikida 
kõigest sellest, mis südames. 
varsti puhkeb koit, tuhmub tähistee, 
mulle ainult üht tõota veel. 
et sull` õhtud need moskva lähistel 
meelest iial ei unune.